Sügava roheluse rüppe peitunud erkoranžid kroonlehed ei vaja enda esitlemiseks liigset valgust – need justkui valgustavad ise ümbrust. Tegemist on ligulariaga, täpsemalt Ligularia dentata kultivariga, mille pilkupüüdev värvigamma ja tugev kasvukuju mõjuvad suvises aias kui elav maal. Kuid selle lille ilu peitub enamas kui ainult tema välimuses.

Ligularia ei ole lihtsalt üks järjekordne aiataim. Tema kodumaa on Ida-Aasia mägised alad, kus niiskus ja kivine pinnas loovad talle loomuliku elukeskkonna. Sealt on ta rännanud mööda botaanikaaedu ja kollektsionääride kasvandusi Euroopasse, jõudes lõpuks ka põhjamaistesse koduaedadesse. Selle levik ei ole olnud juhuslik – see on olnud teadlik valik, sest ligularia pakub midagi enamat kui klassikaline suvelill. Ta annab aiale sügavust ja salapära.

Selle taime olemus ei ole nunnumeelne ega õrn. Ligularia on tugev – nii visuaalselt kui elujõult. Tema paksud varred ja suured sakilised lehed vihjavad, et tegemist on taimega, kellele ei sobi kuivus ega pinnapealsus. Ta vajab mulda, millel on mälu – savikat niiskust, mis mäletab vihma. Ja ta vajab aednikku, kes hindab rohkem struktuuri kui hooajalikku õitepilve.

Võib-olla kõige huvitavam on see, kuidas ligularia on leidnud oma koha kaasaegses aiakunstis. Ta ei tõuse esile üksinda – teda kasutatakse kontrastiks, taustaks, toetavaks elemendiks. Tema kõrval säravad hostad, sõnajalad ja mustjaspruunid lehtdekoratiivsed taimed. Justkui lavakunstnik, kes loob õhustiku, kuid ei raba rambivalgust. Tema roll on olla tasakaalustav, siduv ja sügavust loov.