Sama juhtus värvidega. Kopenhaagenis ei olnud põhjust kuulutada neutraalsete interjööride lõppu, küll aga oli raske mööda vaadata sellest, kui palju enesekindlamalt värvi kasutati. Burgundia, ploom, aubergine, samblaroheline, oranž ja roosa ilmusid mööblisse ja väiksematesse objektidesse. Eriti tugevalt jäi kõlama sügav veinipunane. See ei vallutanud tervet tuba, vaid töötas sageli ühe jõulise aktsendina. Rahulikku interjööri võis piisata ühest burgundiapunasest tugitoolist, rohelisest diivanist või oranžist riiulist, et kogu ruum saaks hoopis teise iseloomu. Seetõttu pole küsimus niivõrd selles, kas beeži ajastu on lõppenud. Pigem selles, kas beež peab enam üksi kogu interjööri kandma. Kopenhaageni vastus näis olevat üsna selge. Neutraalne taust võib jääda, kuid selle kõrval tahetakse näha midagi, millel on rohkem iseloomu. Ka mööbli proportsioonides oli tunda muutust. Istumine liigub põrandale lähemale, diivanid muutuvad madalamaks ning kompositsioonid vabamaks. Mööbel ei pea enam moodustama laitmatult sümmeetrilist komplekti. Madalad, pehmed istmed ja vabamalt paigutatud tugitoolid loovad ruume, kus inimene tahab päriselt aega veeta, mitte ainult vaadata, kui hästi kõik omavahel sobib. See on väike, kuid oluline erinevus: kodu ei käsitleta väljapanekuna, vaid paigana, kus istutakse, süüakse, räägitakse, liigutatakse toole ja jäetakse raamat lauale.

Võib-olla kõige huvitavam oli aga see, kui palju vaatas tänavune Kopenhaagen tulevikust rääkides tagasi minevikku. Disainibrändid avasid arhiive, vanu mudeleid anti uuesti välja ning aastakümneid tuntud vormidele anti uute materjalide ja viimistlustega teine elu. Verner Pantoni sajandale sünniaastapäevale pöörati palju tähelepanu ning klassikalise Taani disaini kõrval oli näha, kuidas ajaloolisi esemeid püütakse tuua tänasesse päeva ilma nende algset iseloomu kaotamata. See ei tähenda lihtsalt vana mööbli nostalgilist tagasitulekut. Pigem on muutunud suhtumine sellesse, mida üldse uueks pidada. Kui 1950. aastatel kavandatud tool tundub 2026. aastal endiselt värske, võib selle uuesti mõtestamine olla palju huvitavam kui järjekordse peaaegu samasuguse tooli loomine nullist. Hans J. Wegneri tuntud CH24 Wishbone Chair ilmus näiteks nahast istmega ning Fritz Hanseni ikoonilised vormid uutes tekstiilides ja graafilistes triipudes. Klassika ei pea enam olema puutumatu muuseumiese. Hea vorm võib ajaga kaasa liikuda. Sama mõtteviis ulatus materjalideni. Festivalil olnud Material Matters tõi tähelepanu alla materjaliinnovatsiooni ja küsimuse, millest meie mööbel tulevikus üldse tehtud võiks olla. Näha sai elektroonikajäätmetest ja kohvikestadest valmistatud lahendusi ning vetikatest arendatud biomaterjale. Danish Architecture Centeri installatsioon „This is Not a Forest“ jälgis samal ajal puidu teekonda toorainest arhitektuurini. Jätkusuutlikkus ei olnud siin lihtsalt roheline silt toote kõrval, vaid küsimus materjali päritolust, kasutuseast ja sellest, mis esemest pärast aastatepikkust kasutamist edasi saab.

Kõige põnevam on seejuures, et naturaalseid materjale ei üritata enam iga hinna eest täiuslikuks muuta. Kivis võib olla soon, puidus oksakoht ja nahas kasutamisega tekkiv jälg. Matt marmor, travertiin, rikkalik pähklipuit ja harjatud metallid sobivad sellesse mõtteviisi hästi, sest nende pind ei püsi aastakümneid muutumatuna. Nad saavad koos koduga vanemaks. Just pähklipuidu jõulisem esiletõus väärib tähelepanu. Skandinaavia interjöör on olnud nii pikalt seotud heleda tamme ja saarega, et tumedam puit mõjub selles kontekstis peaaegu värvina. Pähkel annab ruumile sügavuse, mida heleda puiduga on raske saavutada, ning koos kroomi, heleda villa või naturaalse kiviga ei mõju see sugugi raskepäraselt. Vastupidi, kombinatsioonis on midagi väga kaasaegset. Ka tekstiil ei jäänud lihtsalt pehmeks taustaks. Kvadrat esitles Kopenhaagenis uut eluruumidele mõeldud kardinakollektsiooni, kus kangast käsitleti peaaegu arhitektuurilise materjalina. Valgus, vari ja liikumine muutsid tekstiili osaks ruumi ülesehitusest. See on hea näide sellest, kuidas isegi nii tuttav sisustuselement nagu kardin saab teise tähenduse. Kangas ei pea üksnes akent katma, vaid võib valgust filtreerida, ruumi jagada ja arhitektuuri pehmendada. Kopenhaagenis oli märgatav ka Jaapani disaini kohalolu ning see sobis Taani disainiga peaaegu üllatavalt loomulikult. Tegelikult pole selles midagi uut, sest Jaapani ja Põhjamaade disaini vahel on olnud dialoog aastakümneid. Mõlemas hinnatakse head puitu, käsitööd, proportsiooni ja seda, et ese ei vajaks tähelepanu saamiseks liigset dekoratsiooni. Tänavu lisandusid sellesse suhtesse washi-paber, messing ja väga taktiilsed pinnad, mis muutsid vaoshoitud vormid märksa rikkalikumaks.

Kõige selle kõrval oli festivalil ruumi ka mängulisusele. Georg Jensen tõi välja käsitsi pähklipuust valmistatud õuemängud hõbedetailidega ning klaasikunstnik Helle Mardahl sidus oma värviliste valgustite maailma Candy Crushi ja Tetrisega. Need on esmapilgul väikesed detailid, kuid räägivad suuremast muutusest. Skandinaavia disain ei pea olema tingimata tõsine, hele ja vaikne, et olla hea disain. Kui kõik Kopenhaagenis nähtud suunad kokku panna, ei teki sellest siiski uut retsepti, mille järgi peaksime nüüd heleda tamme pähklipuidu vastu vahetama, beeži tugitooli burgundiapunaseks tegema ja lauale kroomitud lambi ostma. Pigem näitas festival, et selliste retseptide aeg ise võib hakata otsa saama. Üks tugev ese võib olla olulisem kui terve trendikas komplekt ning vana disainiklassika võib olla värskem valik kui toode, mis loodi alles eelmisel kuul. Selles mõttes ei ole Skandinaavia disain tegelikult muutunud nii palju, kui esmapilgul tundub. Hea materjal, funktsioon, käsitöö ja pikaealisus on endiselt selle keskmes. Muutunud on viis, kuidas neid väärtusi väljendatakse. Hele puit võib seista tumeda kõrval, kroom villa kõrval, vana tool täiesti uue laua ümber ning sügav veinipunane keset muidu vaikset ruumi. Kõik ei pea olema ühest ajastust ega rääkima täpselt sama disainikeelt. Tänavuse 3daysofdesigni kõige olulisem sõnum ei pruukinudki seetõttu olla üks uus värv, materjal või mööbliese. Palju huvitavam oli tunne, et Põhjamaade disain muutub taas isiklikumaks. Vähem on vajadust tõestada, et kodu vastab mingile kindlale esteetikale, ning rohkem huvi esemete vastu, mille materjal, vorm või lugu annab põhjuse neid alles hoida.

Võib-olla ongi see kõige parem viis tänavust Kopenhaagenit kokku võtta. Skandinaavia disaini järgmine peatükk ei paista nõudvat, et viskaksime vana kõrvale ja alustaksime uuesti. Vastupidi, see lubab vana alles jätta, midagi head juurde leida ning lasta kodul kujuneda aeglasemalt. Ja see on märksa huvitavam mõte kui järjekordne nimekiri asjadest, mis sel hooajal moes on.