Efektne veesilm - vesi püüab alati pilku, selle hääl mõjub rahustavalt

Igale krundile ei jätku mere- või järvevaadet või vulisevat jõge. Siiski on paljudel aiaomanikel sisimas soov veepinna peegeldusi või vee tekitatud helisid oma aias tajuda.

Vesi püüab alati pilku, selle hääl mõjub rahustavalt ning õigesti valitud veesilm täiendab oluliselt aia kompositsioonilist- ja puhkeväärtust. Vett saab kujunduselemendina kasutada mitmel moel, praktiliselt või sümboolse tähendusena, sileda veepeeglina, voolava ojakesena või purskkaevuga basseinina. Vee sulin aitab summutada ka muud müra, mis võib krundist väljastpoolt kosta.

Nagu iga suurema kaevetöö eel, tuleb ka siinkohal enne tublisti mõelda, mida ja kuidas täpsemalt kavandada. Veekogu peab kujunduslikult ja suuruselt aiaruumi ning hoonestusega sobituma. Seda saab kõige paremini paika panna krundi plaani vaadates. Väikese hoone ja krundi puhul on arusaadav, kui veekogu mõõtmetega tagasi hoida, kuid suurel krundil tasub just jälgida, et veekogu ei jääks hoone kõrval väikse lombina mõjuma. Tänasel päeval on võimalik aeda tehisveekogu rajada mitmel viisil, näiteks valubetooni või valmis plast-basseini kasutades. Hoone arhitektuuriga sobiva vee-elemendi paigutab aeda kõige paremini arhitekt või maastikuarhitekt. Hea kunstilise silmaga isetegija saab rajada madala veesilma koduaeda spetsiaalse kile abil, mis paigaldatakse kaevatud auku liivapadjale.

Tiigikese asukoht tuleks valida selle järgi, kus see kõige paremini eksponeeritud oleks, näiteks istumiskoha läheduses või nii, et sellest läheb mööda teerada.

Vältida tuleks suurte puude ja põõsaste vahetut lähedust, sest langevad lehed ja närtsinud õied risustavad tiigivee üsna kiiresti. Koos asukohavalikuga tuleks juba eos valmis mõelda, kas on kavandatud ka purskkaev või veealused valgustid – sellisel juhul on oluline elektrivarustus. Tiigi maksimaalne sügavus võiks piirduda ühe meetriga. Tavaliselt rajatakse põhi astmelisena, kõige sügavamasse punkti paigaldatakse vee ringkäiku tagav pump. Veeringlus on tiigis vee hapnikuga rikastamise seisukohalt hädavajalik, ilma selleta läheb seisev vesi kiiresti riknema. Ka tiiki kavandatavad taimed vajavad oma eluks hapnikurikast vett.

Taimede jaoks on olemas spetsiaalsed korvid, mis kinnitatakse soovitud kõrgusele tiigi põhja. Veekogu äärde ja selle lähedusse istutatav taimmaterjal võiks olla ka liigiomaselt niiskuslembene. Vees kasvavad taimed varustavad vett hapnikuga ning takistavad vetikate arengut. Kui aia kasutajateks on väikesed lapsed, tuleb tähelepanu pöörata turvalisusele. Ohutuse tagamiseks tuleks veesilm rajada madalana või kasutada turvavõrku. Tumeda põhja korral ei paista veepinna alune võrk silma. Alternatiivina võib lastele pakkuda teistmoodi veemänge, kas jugade-, pritsivate fontäänide- või kitsaste veerennidena, kuhu ei ole võimalik sisse kukkuda. Üldiselt võetakse veesilma suurem puhastamine ette ühel korral aastas. Kõige mõistlikum on seda teha sügisel, kui lehed on langenud ning veekogu valmistatakse talveks ette. Olenevalt veekogu tüübist tuleb kogu vesi välja pumbata, aga kindlasti tuleb pump ja filter tuleks veest kokku korjata ning varju alla viia, torud veest tühjaks lasta ning võimalusel tiigile kate peale tõmmata. Veesilm ei ole kohustuslik aia osa, kuid ometi annab see palju juurde – tekitab vaateid, pakub üllatusmomenti või rahulikku veevulinat. Ürgse instinkti järgi tahab inimene alati vee läheduses olla, seda katsuda või silmitseda ning miks mitte seda efekti oma aeda ka võimaluse korral luua.

Kiire elutempo tõttu pelgavad paljud veekogu rajamise ja hooldamisega kaasnevaid töid ja ajakulu. Samas lähevad tiigitarvikud ja hooldussüsteemid järjest mugavamaks ja tööd seeläbi ka hõlpsamaks. Tulemus, mis kosutab vaimu ja on silmaga mõõdetav, on pingutust väärt.