Mis on termostaatide konflikt?

Kui ruumis on põrandaküte, siis seda juhib termostaat. Termostaadil on andur, mis ütleb termostaadile, kas on vaja põrandale sooja juurde anda või mitte. Ühesõnaga tegeleb soovitud temperatuuri hoidmisega. Kui me paneme samasse ruumi teise küttekeha (käterätikuivati) ja ka selle termostaat on selline, et võtab otsuseid vastu õhu temperatuuri järgi. Siis et käterätikuivati soojaks saada, peame tema termostaadile andma ülesande toota kõrgemat temperatuuri kui parasjagu õhutemperatuur vannitoas on. Käterätikuivati asub kütma ja kui ta on piisavalt võimas, siis suudab ta teatud ajaks vannitoa õhu kütmise üle võtta. Põrandaküte aga leiab, et on teinud head tööd ja puhkab sel ajal, põrand hakkab jahtuma. Ühel hetkel käterätikuivati ei jaksa üksi enam ja temperatuur vannitoas hakkab ikkagi kukkuma. Mingi aja pärast rakendub taha põrandaküte. Põrandaküte on aga aeglane süsteem. Kui põrand maha jahtub, võtab selle soojenemine taas kaua aega. Inimene paneb tähele, et pidevalt on põrand külmavõitu ja järeldab, et ju on vaja timmida ning keerab põrandakütet juurde. Siis hakkab põrand juba kõrgemal temperatuuril töötama, kahjuks juba üle kütma. Nüüd omakorda käterätikuivati leiab, et toas on piisavalt soe ja lülitab ennast välja. Inimene tahab pesu kuivatada ja avastab külma käterätikuivati, keerab loomulikult nupust juurde. Ja siis jälle põrand leiab ... jne. Käivitunud on ahelreaktsioon, kus kaks konfliktis seadet teineteise tööd segavad. Tavatarbija ei saa aru, mis toimub, pole olukorraga rahul ja põhjustab endale liigseid kütte kulusid. Ei aita isegi probleemi mõistmine, selliseid seadmeid ei saagi koos kasutada.

 Elektrilised käterätikuivatid

Kõigepealt teeks vahe vahele sellise koha peale, et on olemas ühed käterätikuivatid, mille termostaat või mis iganes andur mõõdab ümbritseva õhu temperatuuri ja mis töötavad põhimõttel kas gaas põhjas või külm. Ehk lahti seletatult käterätikuivatil on kaks temperatuuri, kas küttekeha sisse ehitatud temperatuuri piiraja poolt kehtestatud kõrvetav 80°C või ooterežiimil toatemperatuurile jahtununa. Kumbki pole see temperatuur, mida tahaks. Boonusena kaasas termostaatide konflikt kui ka põrandaküte temperatuuri õhust mõõdab. Meie sellise ehitusega kaupu maale ei too ega müü. Kuulutan need meie turu jaoks kõlbmatuteks toodeteks ja edaspidi siin nendest ei räägi.

Meile on sobilikud tehnilised lahendused, mis võimaldavad mõõta ja hoida käterätikuivati enda pinnatemperatuuri. Käterätikuivati tegeleb vaid enda etteantud temperatuuril hoidmisega, olgu ümberringi mis iganes temperatuur. Selline lahendus ei üllata kunagi külma käterätikuivatiga ega kõrveta ootamatult. Sellised seadmed ei ürita ruumi kütmist üle võtta ja ei lähe konflikti põrandaküttega.

Kuivad ja vedelikuga täidetud elektrilised käterätikuivatid

Elektrilised käterätikuivatid omakorda jagunevad oma ehituselt kuivadeks ja vedelikuga täidetuteks. Esimeste korpuse sees on elektrilise põrandakütte kaabli sarnane küttekeha, mis annab temperatuuri otse metallkorpusele edasi. Kuiva konstruktsiooniga käterätikuivatid on tavaliselt väga lihtsa ehitusega, reeglina neil temperatuuri reguleerida ei saa. Torkad juhtme seina, vajutad lülitit ja käterätikuivati saavutab oma etteantud temperatuuri ning hoiab seda. Eelisena vedelikuga täidetute ees on võimalus teha pööratavate sektsioonidega mudeleid. Lihtsus tagab töökindluse ja soodsa hinna.

Vedelikuga täidetud käterätikuivatite korpuseid on juba keerulisema ehitusega, sest nad peavad olema vettpidavad ja taluma suurt survet. Samas saab luua huvitavamaid vorme, sest vedelik kannab soojuse ka nendesse nurgatagustesse kuhu küttekaablit toppida ei õnnestu. Ja paljude jaoks on huvitav kasutada kombineeritud lahendust, kus võimalusel kütab käterätikuivatit kütte- või tarbevesi, muul ajal elekter. Sel juhul ühendatakse käterätikuivati veesüsteemiga ja T liitmiku abil paigaldatakse käterätikuivatisse lisaks ka elektriline küttekeha.

Elektrilised märjad küttekehad: juhtimisosad erinevad kuju ja viimistluse poolest, funktsioonide poolest ja ühendusviisi poolest, parempoolsel on varjatud elektriühendus.

Elektriliste käterätikuivatite paigaldus

Esimese asjana tuleb elektrilise käterätikuivati planeerimisel leida talle sobiv asukoht. Elekter märjas ruumis on väga ohtlik! Vastavalt toote IP klassile on ehitusnormatiivides antud ette kaugused märgadest tsoonidest, kuhu võib elektriseadmeid paigaldada. Ja maandused, õiged kaitsmed ning rikkevoolu automaadid olgu korras! Kui ruumis ei leidugi lubatud kohta, kuhu käterätikuivatit üles panna, tuleb elektrilisest loobuda. Võimalusel minna üle vesiküttega käterätikuivatile. Levinud olukord on selline, ajakirjas on nähtud pilti, kus vanni kohal seinas on ilus käterätikuivati ja just sinna tahetakse ka endale samasugust hankida. Loomulikult elektrilist, sest ega seal ju mingeid torusid pole. Kole saab olema siis selle illusiooni purustamine kui selgub, et 230V elekter vannis, dušši all, on paras õudusfilmi stsenaarium. Aga ega me igaühelt küsida ei jõua ka, kuhu seadet paigaldada plaanitakse. Säilitage siis ratsionaalset mõtlemist!

Elektrilised küttekehad on kas juhtme ja pistikuga või statsionaarselt seina ühendamiseks. Seega tuleb selgeks teha, mis ühendamise võimalused ruumis on, seda juba enne kui poodi tulla. Parim võimalus on siis kui vannituba pole veel valmis ja on võimalik juhe seinast välja tuua just sealt kus vaja, siis saab kasutada varjatud ühendust ja juhe ei jää üldse nähtavale.

Sissejuhatus vesiküttesse, ehk mis materjalist võiks käterätikuivati olla?

Enne kui läheme vesiküttega käterätikuivatite juurde, tuleb veel see punkt läbi käia. Enamik radiaatoreid ja ka käterätikuivateid toodetakse terasest. Teras tänu korrodeerumisele nõuab välist viimistlust. Enamus terasest käterätikuivateid värvitakse, aga kasutatakse ka galvaanilisi pinnakatteid, sel juhul on valdavaks kroom viimistlus. Elektrilise käterätikuivati materjalina on teras täiesti sobiv materjal. Teras on materjalidest hinnalt odavaim, samas see ei tähenda, et terasest ei tehtaks väga eksklusiivseid tooteid. Niisiis valik on lai. Miinusena tooksin välja selle, et terasest käterätikuivateid ei saa ega tohi kasutada tarbevee süsteemis, seal ta roostetab läbi väga ruttu. Sobib nii märgade kui kuivade elektriliste küttekehadega kombineerimiseks ja vesikütte puhul kütteveesüsteemi. Pinnakatte vigastuse korral algab korrosioon. Värvipinda võib veel üritada parandada, aga rikutud kroom on rikutud jäädavalt.

Valmistatakse ka vask ja valgevask torudest käterätikuivateid. Need on juba materjalist lähtuvalt kallimad, torud on kokku joodetud ja toode kas värvitud või galvaanilise pinnakattega. Miks neid üldse tehakse, kui nad kallimad on? Jootmine annab võimaluse teha teatud selliseid ühendusi, mida teraste keevitamine ei võimalda. Nii tehakse antiikse välimusega ja teatud disaintooteid vasest. Küll aga ka täiesti tavalise välimusega tooteid. Elektrilise käterätikuivati puhul see materjalivalik kasutajale mingit olulist eelist terase ees ei anna. Vesikütte puhul on lubatud kõik süsteemid ja see on suur eelis. Puuduseks on värvi ja kroomi pinna vigastamise tagajärjed. Miks ma seda vigastamise juttu juba korduvalt välja toon? On ju kroom vannitoas segistite puhul enamlevinuim ja väga kestev viimistlus. Põhjuseks on käterätikuivati suurem kriimustamise oht kui seda on segistitel ja seda lähtuvalt kasutamise spetsiifikast.

Alumiinium käterätikuivati materjalina on nii harv nähtus, et selle jätaks käsitlemata, on nähtud nii lihvitud pinnaga kui värvitud tooteid.

Roostevaba teras on üks huvitav materjal. Kuna roostevabast terasest käterätikukuivataja pind ei vaja katmist, siis puudub ka oht kattekihi vigastamiseks. Pinna kriimustamisel saab lihvida vigastuse välja ja endise välimuse taastada. Seega on toodet hooldada lihtsam ja elu muretum. Pinna viimistlusi on erinevaid, alates tehnoloogilisest, tõmmatud toru triibulisest pinnast, edasi minimalistlik harjatud viimistlus, vasardatud apelsinikoor ja lõpuks enimlevinud poleeritud viimistlus. Väga erilise nähtusena pakutakse plasmatöötlusega roostevaba pindmise kihi pommitamisel saavutatavaid erivärve: kuld ja vask. Nende viimistluste eripäraks on see, et kuld ja vask ise on nii pehmed materjalid, et galvaaniliselt peale kantuna oleksid ebapraktilised, kuna kriimustuks väga ruttu. Siin on tegu aga sisuliselt värvilise roostevaba terasega, millel on roostevaba terase mehhaanilised omadused, aga kulla ja vase välimus. Plasmatöötlus on roostevaba detaili pinnas sedavõrd sügav, et kannatab vajadusel isegi hilisemat poleerimist. Roostevaba terasest käterätikuivatite kohta käib ka üks piirang, nimelt on roostevaba teras tundlik elektrokorrosioonile. Selline nähtus tekib siis kui ta ühendada hoone torustikuga ja seal esineb uitvoolusid. Et probleemi vältida, piisab kui torustik on maandatud. Oma omadustelt on roostevaba teras sobiv kasutamiseks kütteveesüsteemides ja märgade elektriliste käterätikuivatite valmistamisel.

Roostevabade käterätikuivatite kasutamine avatud ehk tarbeveesüsteemides on teema, kus põrkuvad erinevad praktikad. Paljudes riikides seda tehakse, osades mitte. Oleme katsetanud ja jõudnud järeldusele, et teatud Eesti piirkondades on hapniku- ja sooladerikas joogivesi roostevaba terase jaoks sobimatu ja teistes kohtades töötab laitmatult.


Roostevabast terasest käterätikuivatid on meil kõige populaarsem tootegrupp tänu oma praktilisusele, heale väljanägemisele ja mõistlikule hinnale. On küll samas hinnas kroomitud terasega, aga oma omadustelt oluliselt parem. Valgevask aga on hinnalt kõrgem ja omal kohal vaid tarbeveesüsteemides.

Ja veel üks nõuanne. Enne kui teha roostevabast terasest käterätikuivati ostuotsus, võrrelge erinevate valmistajate toodete pinnaviimistlust. Roostevaba terasest toru kõigepealt lihvitakse ümmarguseks/kandiliseks, keevitatakse ja siis poleeritakse. Poleeritakse juba pärast keevitamist, nii saavad ka keevisõmblused ilusa välimuse. Kuna roostevaba teras on väga raskesti töödeldav materjal, siis tema viimistlemine on väga energiamahukas töö ja tootjale otsese kokkuhoiu kohaks. Hea kvaliteediga tootel on ideaalne läige ilma vähimagi kriimuta, võhikul raske on vahet teha, kas pind on kroomitud või poleeritud roostevaba. Keskpärasel tootel on tooriku ebatasasused välja lihvimata ja vähesest poleerimisest pind kriipse ja täkkeid täis.

Vesiküttega käterätikuivatid

Vesiküttega käterätikuivati juhtimine toimub sisendis oleva kraaniga. Tavaliselt on kraanid nii sisendil kui väljundil, et vajadusel torustik sulgeda. Kraanide reguleerimisega saab temperatuuri enam vähem paika. Küttevee temperatuur võib katla erinevate režiimide puhul kõikuda, nii kõigub temperatuur ka käterätikuivatil. Vajadusel siis saab kraanist sättida. Termostaati jällegi ei soovita kuna sellised termostaadid reeglina mõõdavad ruumi õhu temperatuuri ja muudavad käterätikuivati radiaatoriks ning tekitavad konflikti põrandaküttega. Seega ei ole termostaat abivahendiks käterätikuivati ühtlase temperatuuri hoidmisel, toimib hoopis vastupidi. Avab ja sulgeb vee voolu, et tagada ruumi konstantne temperatuur, mille tulemusena käterätikuivati kord kütab täiega, kord on külm. Seega ei termostaadile,  ainult kraanid.

Vesiküttega käterätikuivatite ületamatuks eeliseks on see, et puuduvad piirangud, mis kaasnevad elektriseadmete paigaldusele. Saab duššile lähemale või lausa vanni kohale paigutust lubada. Sellisel juhul võiks tähelepanu pöörata käterätikuivati materjalile. Mida agressiivsem keskkond, seda vähem soovitaks igasuguseid pinnakatteid, pigem siis roostevaba. Sooja käterätikuivati pinnale pidevalt pritsiv vesi tekitab katlakivi, mida tuleb tihedamalt nühkida, korrosioon otsib iga pragu, kust hävitustööd alustada.

Kütte- ja tarbevesi

Vesiküttega on võimalik kaks põhimõtteliselt erinevat olukorda. Soe vesi, mis käterätikuivatit kütab on kas küttevesi ehk suletud kontuuris ringlev nn radiaatori vesi või siis tarbevesi, ehk tsirkuleeriv soe kraanivesi. Alustame kütteveest. Seda iseloomustab madal hapniku kontsentratsioon ja siit tulenev madal keemiline aktiivsus. Kütteveega tohib kasutada kõikidest eelpool nimetatud materjalidest käterätikuivateid, ka terasest. Kõik olekski nagu hästi, aga kui suveks lülitatakse küte välja, siis ka käterätikuivati jääb külmaks. Siit läheb kaks teed. Kas lisatakse käterätikuivatisse juurde ka elektriline küttekeha, tekib kombineeritud küttega käterätikuivati. Või minnakse tarbevee peale, mis on aastaringselt soe. Kombineeritud küttega käterätikuivati juures varitseb vaid üks oht. Kui soojade ilmade saabudes kütmine lõpetatakse ja käterätikuivati lülitatakse ümber elektrile, siis on tark käterätikuivati veekraanid sulgeda, et soojusülekandeks olev vesi käterätikuivatisse  jääks. Muidu võib juhtuda, et pika suvega süsteemis rõhk langeb ja vesi käterätikuivatis asendub õhuga, või siis tehakse hooldustöid. Küttekeha jääb kuivale ja põleb läbi. Ja loomulikult tuleb arvestada seda, et kombineeritud käterätikuivati on juba elektriseade ja talle kehtivad elektriseadmete paigalduse piirangud.

Tarbevesi ehk tsirkuleeriv soe kraanivesi on hapnikurikas ja keemiliselt nii palju aktiivsem, et terasest valmistatud käterätikuivatid roostetavad läbi umbes 1...2 aastaga. Selle lahenduse jaoks sobivad vaid vasest ja roostevabast terasest käterätikuivatud. Lisaks on siin oluline vaadata, mis garantiid lubab tootja. On teada tõsiasi, et kõik tootjad ei suuda ega ilmselt soovigi valmistada piisava kvaliteediga käterätikuivateid, et need tarbeveega vastu peaksid. Põhilisteks komistuskivideks on odav materjal, õhukese seinaga tooraine ja vilets keevituse kvaliteet. Niisiis tuleb tarbeveele projekteerides eelnevalt korralik toodete taustauuring teha.

Mida siis kokkuvõttes valida?

Valiku järjekord võiks välja näha selline, et kõigepealt eelistada vesikütte lahendust, sest küttevee ja tarbeveega soojendamine on odavam kui elektriga kütmine. Edasi kalkuleerida küttevee sesoonsust ja vajadust elektriga kombineeritud kütteveelahendusele. Olenevalt kütte hinnast võib siin paljudele kõige kasulikum lahendus peidus olla. Edasi tarbevee lahendust, mis toob kaasa kallimast materjalist käterätikukuivati hankimise. Mõlemal eelnimetatud puhul peab olema võimalus torustiku välja ehitamiseks. Elektriline käterätikuivati pole siiski viimane valik. Kuigi elektriga ruumide kütmine tundub ebamõistlik, pole käterätikuivati ruumi kütja ja tema elektrivajadust võiks võrrelda triikrauaga. Pigem tasub valida taimeriga variant, mis näiteks kahe tundi pärast sisselülitamist automaatselt välja lülitub. Nii ei pea muretsema unustamise või tööle minemisega kaasneva pideva elektrikulu pärast. Elektrilise käterätikuivati eeliseks on toruühenduste väljaehitamise vajaduse puudumine. Võimalus hankida hiljem kui seinad juba valmis. Samas on piirangud asukoha valikul. Ohutu kaugus märgadest tsoonidest! Elektriühendustest veel niipalju, et nii kuivadel kui märgadel, mida ise koostame, saab valida kahe elektriühenduse tüübi vahel. Varjatud ühendus, kus valmiduseks piisab juhtme väljatoomisest seinast. Küll aga peab siis teadma, kus täpselt juhe asetsema peab ja selleks tuleb toode eelnevalt välja valida. Tulemuseks on aga puhas sein ja ei mingeid nähtavaid ühendusi. Teine ja universaalne variant on pistiku ja spiraaljuhtmega. Siis aga tuleb leppida juhtme olemasoluga seinal.

Olulisim käterätikuivatite paigaldusest

Üks oluline parameeter, mida peaks jälgima veeküttega käterätikuivatite puhul, on maksimaalne lubatud töörõhk. Kui on tegu oma küttesüsteemiga, siis see küsimus üldjuhul päevakorda ei tõuse. Aga kui on tegemist kõrghoonetega, süsteemide läbipesemistega ja survestamistega, või mistahes muudest põhjustest tingitud suurte rõhu tõusudega, siis tuleks need numbrid endale hästi selgeks teha. Igal tootel on spetsifikatsioonis maksimaalne kasutusrõhk ja ära näidatud tehases testimisel kasutatud rõhu suurus. Ja tootjati on numbrid üsna erinevad.

Teadmiseks! Käterätikuivati seina monteerimisel tuleb jälgida seda, et käterätikuivati kinnitused saaksid seina sedavõrd täpselt, et käterätikuivatit ei peaks pingega kinnituste otsa väänama. Sama täpsuse jutt kehtib ka toruühenduste kohta. Samuti on alati kõigil seinakinnitustel reguleeritav kõrgus, et kompenseerida aluspinna ebatasasust. Käterätikuivati ei tohi saada seina kinnitatud pinge all. Seda põhjusel, et temperatuuri tõusuga kaasneva soojuspaisumisega tekivad konstruktsioonis  omad jõud, lisandub vedeliku rõhk. Kõikide jõudude ebasobival summeerumisel võib valest paigaldusest tekkinud lisajõud põhjustada purunemise.