Kõige olulisem sauna juures on õhu liikumine, mis omakorda sõltub kerise valikust. Korralikus saunas on hapnikurikas õhk sama oluline kui kerise-kivide kogus või lava laius ja -kõrgus.
Enne sauna ehitamist leida saunaliste jaoks sobiv kerisetüüp ja juba siis sellest lähtuvalt mõelda ka ventilatsiooni ehitusele. Selle puhul on vaja jälgida, kas ruumis toimub õhu sissetulek ja väljaminek loomulikult või on vaja sundventilatsiooni. Õige tsirkulatsioon annab saunale sellele omase mõju ja mõnu, vale õhuringlus võib aga olla isegi tervisele kahjulik, sest leiliruumis tekib ülekuumenemine.
Keris vajab värsket õhku
Leiliruumi peab tulema piisavalt hapnikku ning õhk peab ringlema ruumis nii, et keris saab värsket õhku. Väljatõmbeava peaks jääma võimalikult kaugele kerisest.
Sauna juures on oluline, et värske õhk suunduks kerisele kas ülevalt või alt, vastavalt kerisele. Lähtutakse reeglist, et kerisel peab õhku juurde saama ülevalt, aga kui inimene on valinud kerise, mille puhul peab õhk tulema alt, tekib probleeme. Võib tekkida kerise allosas asuva termostaadi ülekuumenemine ja keris lülitub automaatselt välja.
Keris ei tohiks õhust hapnikku ära süüa, paraku ongi see elektrikerise üks puudusi.
Elektrikerisega saunas tuleb sissepuhutav värske õhk juhtida kerise kohale, ülemistest kividest ligikaudu poole meetri kõrgusele. Väljatõmbeava parimaks kohaks peavad asjatundjad kohta võimalikult kaugel kerisest lava all, umbes laval istuja kandade kõrgusel. Teine väljatõmbeava peaks olema võimalikult lae all, mis on mõeldud leiliruumi tuulutamiseks pärast saunamõnusid. Puukerise puhul tuleb kasutada aga teistsugust õhu juhtimist. Värske õhk juhitakse kerise ette, alla või taha ning väljatõmbeava on lae all. Kui saun asub hoones, peab mõtlema ka sundventilatsioonile ning vähemalt õhu väljatõmme peaks olema mehhaaniline. Saunajärgsele tuulutusele ei tohi omistada vähem tähelepanu kui värskele õhule leilivõtmise ajal, sest niiskus on sauna kui valdavalt puidust rajatise suurim vaenlane.
