1940-ndatest pärit köögimööbel on endiselt võimekas kõnetama ja köitma paljude sisustushuviliste südameid, kuigi aeg on seda muutnud ja vorminud. See köögimööbel, mis täna silma paistab, ei ole tegelikult originaalne, vaid hoopis taaskasutusest leitud pärl, mille leidmine on andnud sellele uue elu ja väärikuse. Kui pererahvas selle erakordse leidmises osales, oli see köögimööbel oma algses olekus ilmselt igav ja kulunud, kuid nende hoolikas ja armastav lähenemine tõi sellele tagasi selle endise hiilgustunde.

Köögimööbli transformatsioon algas põhjalikust värskendamisest, kus selle algne välimus muudeti kahe värvitooni abil: valge ja sinepikollasega. See värvimaailm andis köögimööblile täiesti uue ja värske efekti, rõhutades samal ajal selle klassikalist stiili. Värviuputus ei olnud aga ainus muutus. Kapi ääred, piirded ja uste käepidemed, mis algselt olid kulunud ja väsinud, said oma igavuse ja jämeduse eest karistuse liivapaberiga, mille järel nad kaeti kauni toonlakiga. See lihtne, kuid tõhus uuendus andis neile uue elu ja sära, muutes kogu mööbli visuaalselt harmoonilisemaks ja ühtsemaks.

Töötasapind, mis oli oma vanuse tõttu kaotanud oma varasema välimuse ja funktsionaalsuse, vahetati välja uue liimpuidust pinna vastu. See uus pind, toonitud kooskõlas käepidemete ja äärtega, oli samaaegselt praktiline ja esteetiline. Uus pind ei olnud ainult visuaalne täiendus, vaid ka tõeline väärtuse tõstja, andes köögile modernse ja värske väljanägemise, mis sobis kenasti kokku mööbli ülejäänud elementidega.