Aedherne kasvatamine ja kasutamine
Aedhernest on Eestis kasvatatud juba alates 13 sajandist, seega on hernes meil päris põline kultuurtaim. Euroopas on aedhernes levinud näiteks Soomes, Prantsusmaal ja Inglismaal.
Aedherne külvamine
Hernes vajab idanemiseks palju niiskust, seetõttu külvatakse herned juba varakult. Herne juurestik tungib kuni 1 meetri sügavusele mulda ning on sellepärast suhteliselt vastupidav põua suhtes. Samas võib siin ohtlikuks saada põhjavee kõrgus- nimelt ei tohi see olla kasvukohas väga kõrge.
Idanema hakkab herne seeme umbes +5 kraadi juures. Hernes tärkab pärast külvamist umbes nädala kuni paari jooksul. Aedherne tõusmed taluvad isegi lühiajalist külma. Kõige rohkem kardab hernes külma õitsemise ajal. See võib mõjuda talle nii rängalt, et kaunadesse herneid ei tekigi.
Herneseeme püsib idanemisvõimelisena 4-6 aastat. Hernes külvatakse võimaluse korral enne teravilja, et maksimaalselt ära kasutada mullaniiskust.
Aedherne hooldamisel on kõige tähtsam umbrohutõrje. Selle käigus tuleb jälgida, et hernetaimede juuri ei vigastaks. Eriti tundlik on hernes selles suhtes peale õitsemist. Õitsemise ajal oleks hea hernetaimi kasta, kuid siinjuures tuleb jälgida reeglit, et pigem kasta vähem, aga korralikult. Veel tuleb hernetaimed toestada, et nad ei kulutaks energiat tugeva varre kasvatamiseks. Hernes kui liblikõieline kultuur on külvikorras oluline lämmastiku sidujana. Hernest ja tema segukülve võib kasvatada mitmete kultuuride järel, kuid kõige paremini sobib ta pärast teravilja. Hernes kuulub nende kultuuride hulka, mis ei talu endale järgnevust külvikorras ehk järgmisel aastal ei maksa samas kohas kohe hernest kasvatada. Saagid vähenevad tunduvalt eelkõige kahjurite ja haiguste leviku tõttu – eriti juurepõletik. Herne eelviljaks ei sobi ka teised liblikõielised kultuurid ja porgand, sest siis võib tekkida probleeme kahjustajatega. Samale põllule ei soovitata hernest külvata enne 4-5 aasta möödumist. Teistele köögiviljadele on hernes ise väga heaks eelviljaks. Kuigi aedhernes kasvab võrlemisi hästi mitmesugustel muldadel, on eelistatud kerged kuni keskmise raskusega liivsavimullad. Hästi ei taha aedhernes edeneda vaid väga kergetel muldadel ja niisketel rasketel savimuldadel.
Hernetaimede toestamine
Hernes on üheaastane taim, mille vars on sees õõnes ning sellepärast tuleb noori hernetaimi aidata ning toestada, et vars saaks kasvamiseks tuge. Ka herne toestamist tuleb osata ja ehkki see on lihtne, olenevad toestamise nipid hernetaimede kõrgusest.
Varre pikkuse järgi võib eristada madalakasvulisi herneid (varre kõrgus 25-70 cm), keskmise kõrgusega herneid (varre kõrgus 71-110 cm ) ja kõrgekasvulisi herneid (varre kõrgus kuni 250 cm ). Madalakasvulisi hernetaimi ei ole vaja põhimõtteliselt üldse toestada. Piisab, kui asetada taimede vahele mõned harulised oksakesed. Taimed leiavad ise küllaltki palju toetust nendest. Keskmise– ja kõrgekasvulisi hernetaimi tuleb aga juba rohkem toestada ja uskuga või mitte, aga seeläbi on võimalik hernetaimede saagikust tõesta isegi 70-80 %, kuna hernetaimed sirguvad pikemaks ning saavad rohkem valgust. Kõige parem on maapinna sisse asetada tugikepid ning ning vedada nende ümber nöörid.
Aedherne kasutamine ja säilitamine
Aedhernes hakkab valmima tavaliselt juuli lõpus. Kui on kasutatud katteloori, siis ka varem. Seega, kes pani kevadel herned maha, saab praegu nendega maiustada. Herned sobivad nii toorelt näksimiseks, kui ka erinevatesse suppidesse, salatitesse ja teistesse roogadesse. Kui herneid kipub peenral üle jääma, võib neid sügavkülmutada. Selleks, et herned säilitaksid oma värskuse, tuleb nad asetada 1-2 minutiks keevasse vette, jahutada külma vee all ja sügavkülmutada.
Herne kasulikkus tervisele
Roheline hernes sisaldab hulgaliselt mineraalaineid: kaaliumi, kaltsiumi, fosforit, magneesiumi, rauda, naatriumi ja joodi. Vitamiinidest leidub hernestes C-vitamiini, karotiini ning B- ja G-rühma vitamiine. Hernes on ka rikkalikult asendamatuid aminohappeid.
