Renntrapp on kujult pikk ja kitsas ning teda saab paigutada nii seina äärde kui ruumi keskele. Seinaäärne paigutus on mugav ja loogiline, kuna siis ei jää trapp pea üldse jala alla. Samas huvitavaks lahenduseks on dušhikabiini põrandal näiteks ukse joonel läbilõikav renn. Nii on seina ääred kõik puhtad ja pole vaja ehitada ka liiga pikki ühesuunalisi kaldeid, et ka muudest ruumi osadest valguvat vett trapini suunata.
Samas pole dušhikabiini enda kallet sel juhul vaja väga suurt teha, sest puudub oht, et vesi kusagile laiali jookseks. Renntrappe projekteeritakse ka täiesti keset ruumi. Kindlasti tasuks aga kasutada ära seda omadust, et vesi üle renntrapi ei pääse ning teisel pool suurt veetarbimisala saaks planeerida kuivema tsooni.
Teine, ja vaata, et veel olulisem eelis on see, et renntrappi puhul saab põranda plaatida ükskõik kui suure plaadiga. Põranda kallet ei pea ehitama koonusena ümber trapi vaid sirge põrand on ühtlaselt kaldu trapi suunas, kas ühelt või mõlemalt poolt, aga tasapinnana igal juhul. Tavalise trapi puhul sai kasutada maksimaalselt 20 x 20 cm mõõdus põrandaplaate, suuremaid pidi juba lõikama, et nurgad püsti ei jääks või siis otsima dušhi alla sarnast, aga väiksemat plaati.
Looduskivi puhul on mõõtude valik veelgi piiratum ja probleem eriti terav. Igaüks kes on valinud vannituppa keraamilist plaati, teab, et igas kollektsioonis on nii seina kui põrandaplaat, aga põrandaplaadi mõõt on alati liiga suur, et kaldeid ehitada. Miks nii on? Aga sellepärast, et Kesk- ja Lõuna-Euroopas kasutatakse dušhialuseid ja trapp põrandas on vaid koristamise jaoks, suuri kaldeid ei ehitatagi. Meie aga siin oma põhjamaises kultuuriruumis, põrandatrapiga dušhiruumis, seisame dilemma ees: kuidas ehitada ilusast materjalist kaldeid? Tahaks kasutada Itaalia plaati, aga millegi pärast hästi ei saa. Renntrapi puhul on need piirangud saanud ajalooks. Mida suurem plaat, seda vähem vuuke, minimalistlikum ja koristamissõbralikum tulemus. Seda koos renntrapiga.
