Eesti vanimaks ja esimeseks jõululauluks peetakse "Üks roosike on tõusnud", mis on eesti keelde tõlgitud Saksa luterlikust koraalist "Es ist ein Ros entsprungen". Selle laulu algupära ulatub 16. sajandisse, kui see esmakordselt avaldati saksa keeles Speyeri lauluraamatus umbes 1599. aastal. Eesti keelde tõlgiti laul 19. sajandi lõpus, kui luterluse ja rahvusliku ärkamisaja vaimus hakati levitama ka sakraalmuusikat.

"Üks roosike on tõusnud" on üks neist jõululauludest, mis kannab endas ajatust ja ilu. See puudutab midagi sügavalt inimlikku – lootust ja valgust, mis suudab särada isegi kõige pimedamas talves. Laulu lugu räägib ühest väikesest roosist, mis õitseb keset külma ja karmust. Selle kujund on sama ajatu kui jõulude sõnum ise: valgus ja soojus, mis tuleb maailma siis, kui seda kõige rohkem vajatakse.

Eestis on see laul osa jõulutraditsioonist, lauldes südametesse talvepimedusse sooja valguskiire. Selle lihtne ja meloodiline viis toob kokku pered ja kogudused, meenutades, et lootus ei sure kunagi – isegi kõige külmemas öös võib sündida midagi imelist. Laulu sisu ei vaja suuri sõnu ega keerulisi seletusi. See lihtsalt kõnetab, tuletades meelde, et igaühes peitub võime leida ilu ja tähendus ka kõige raskemates hetkedes.

"Üks roosike on tõusnud" ühendab põlvkondi ja kultuure. See on laul, mida võib kuulda kirikutes, kontserdisaalides ja kodudes üle kogu maailma. Eestis on ta eriti armsaks saanud oma rahuliku ja sügava sõnumiga, mis kõneleb rohkem tunnetest kui faktidest. Iga kord, kui need tuttavad noodid kõlavad, tundub, nagu kaoks hetkeks kõik argine ja maailm muutuks jälle pisut helgemaks.