Sarnaselt looduslikele veekogudele, on võimalik ka tehisveekogu kallas kujundada astmeliselt ja tsoonide kaupa, et tagada erinevad tingimused veelembestele taimedele.
Veekogu keskosa on kõige sügavam (ca 80-100cm), mille eesmärk on säilitada jahe ja hapnikurikas vesi ka väga sooja ilmaga. Sügav osa ei külmu põhjani ka talvisel ajal, mistõttu on võimalik taimede risoomidel talvituda. Kui on soov kalu ületalve pidada, siis peaks tiiki süvendama vähemalt kahe meetrini.
Taimed madalasse vette:
harilik kalmus (Acorus calamus), ubaleht (Menyanthes trifoliata), sile iiris (Iris laevigata), suur parthein (Glyceria maxima), soovõhk (Calla palustris), väike hundinui (Typha minima), kollane võhumõõk (Iris pseudacorus), aed-vesiroosi sordid. Niiske muld veekogu kaldal moodustab kaldatsooni. Siin kasvavad rikkaliku lehestikuga püsikud ja põõsad, mis pehmendavad tehisveekogu kaldajoont ning loovad ilusaid peegeldusi veepinnale. Loomuliku tulemuse saavutamiseks tuleks istutada vaheldumisi kõrgete ja madalate taimede gruppe.
Kaldapüsikud:
Siberi võhumõõk (Iris sibirica), vesikanep (Euphatorium), hostad (Hosta), bergeenia (Bergenia), kukesaba (Lythrum), päevaliilia (Hemerocallis), angervaks (Filipendula), Kobarpea (Ligularia), võsaülane (Anemone nemorosa).
Tekst/kujundus: BAUHOF,Autor: Signe Kangur, maastikuarhitekt / Scandinavian Home | S.Heinmets, J.Gotta | Fotod: istock