Komposiitmaterjalidest vannid

Komposiitmaterjalide üheks koostisosaks on reeglina jahvatatud kivi ning oma olemusega jätavad komposiitvannid kõige rohkem kivist vanni mulje. Komposiitmaterjalidest tooted üldjuhul valatakse vormi, kandilisemaid liimitakse kokku lehtmaterjalist detailidest. Olulisimaks sisuliseks erinevuseks on see, kas kasutatav materjal on läbinisti valge, või on seest hall ja vaid pind kaetud õhukese dekoratiivse Gelcoat kihiga. Läbinisti valged materjalid on ühtlase kvaliteediga, korduvalt poleeritavad, parandatavad ja seega vanni materjalina väärtuslikumad. Victoria+Albert annab oma vannidele tänu materjali vastupidavusele garantii 25 aastat. Gelcoat pinna kasutamine aga võimaldab valmistajal lihtsa vaevaga saada erinevat värvi tooteid.

Metallist vannid

Malmvannid

Malmvann on olnud juba pikka aega väärtusliku vanni sünonüümiks. Põhjuseid on siin mitu, esiteks satbiilsus ja jäikus nagu kivivannidel, teiseks glasuuritud pind, kolmandaks tema vaikus kasutamisel. Neis omadustes on palju sarnast kivivannidega, aga üks ja väga oluline erinevus on malmvannidel glasuuritud pind. Glasuur, öeldakse ka email, on väga kõva materjal ja tänu sellele ülimalt vastupidav, kriimustamis- ja kulumiskindel ning keemiliselt passiivne. Seetõttu kestab glasuuritud vann muretult aastakümneid ning on olnud aastaid enamlevinud vannide pinnakate. Glasuuri üheks eripäraks on ka see, et saab valmistada libisemiskindlat pinda, kõigil tootjatel on valikus libisemiskindlad versioonid neile, kes soovivad vannis püsti seistes ka dushi võtta. Glasuuril on aga ka üks tõsine puudus, nimelt ei kannata ta lööke ja purunenud glasuuri enam endiseks taastada pole praktiliselt võimalik. Kes nüüd selle puuduse üle pikalt mõttesse jäi, siis soovitaksin pöörata pilk tagasi komposiitvannidele. Glasuuritud vannidel on ka veel üks teine puudus, ei ole võimalik puurida segistiavasid vanni serva. Siin on lahenduseks osade tootjate puhul juba tehases valmistatud avadega modifikatsioonid või siis ka eritellimusel tehases valmistatavad segstiavad. Probleem on nimelt selles, et avad tuleb valmistada enne glasuurimist, hilisema puurimise tagajärjeks on ava servades glasuuri tükkide lahti löömine.

Lisaks käib ka malmvannide kohta üks väga levinud müüt, mille üritaksin siin kohe ümber lükata. Öeldakse, et malmvann jahutab vannivee maha ja sellepärast ei kõlba ka malmvann kusagile. Jah, malmvannil endal on suurem soojusmahtuvus kui akrüül või plekkvannil, seega vanni täitmisel neelab ta endasse rohkem soojusenergiat kui väiksema soojusmahtuvusega vannid. See on vaid ühekordne väljaminek, kogu vannisoleku aja jahtub vanni vesi valdavalt märjalt pinnalt. See käib kõigi vannitüüpide kohta. Läbi vanni külgede toimuv jahtumine on selle kõrval kaduvväike. Seega vannisoleku ajal enam vanni materjal vee temperatuuri märkimisväärselt ei mõjuta. Pärast vanni tühjendamist vanni akumuleerunud soojus aga ei kao koos veega kanalisatsiooni vaid kütab ja kuivatab veel vannitoa õhku.

Plekkvannid ehk terasvannid

Plekkvann on edasiarendus malmvannist ja tema tootmine sai võimalikuks siis kui stantsimise tehnoloogia arenes nii kaugele, et oli võimalik üsna paksust lehtmetallist välja stantsida sedavõrd suurt ja ruumilist detaili nagu vann seda on. Plekkvann on malmvanni odavam vend, kandes endaga kaasas kõiki glasuuritud pinnaga vanni suuri plusse ja väikeseid miinuseid. Plekist vanni nõrkadeks kohtadeks on stabiilsusprobleemid, ehk siis paindumine ja väändumine ning müra ehk kõmin täitmisel. Mõlema probleemi vastu leidub rohtu paigaldusega vaeva nähes. Korralik toestus ja kinnitus seina külge on vajalikud. Müra vastu aga on igal tootjal välja pakkuda vanni välispinnale liimitavaid müra summutavaid matte, mis teatud piirini müra ka vähendavad. Mida paksem teras, seda väiksem müra probleem on. Saksa tootja Kaldewei valmistab juba kuni 2,9 mm paksusest terasest vanne, mis oma stabiilsuselt erinevad tavalistest terasvannidest sedavõrd, et neid on juba võimalik hakata võrdlema malmvannidega. Kuna terasvannid on glasuuritud pinnaga, siis segistiavade valmistamine on võimalik ainult tootja poolt enne glasuurimist. Samas avade arvu, diameetrite ja paigutuse valik on hulga paindlikum kui malmvannide puhul. Glasuuri kõva ja kulumiskindel pind on sedavõrd suureks eeliseks, et korralikud tootjad annavad oma toodetele 25 kuni 30 aastase garantii.

Akrüülvannid

Akrüülvannid on viimase paarikümne aasta suur tulija. Eelkõige tänu sellele, et vanni valmistamise tehnoloogia on odav ja kättesaadav paljudele, on konkurents tugev. On siingi palju nüansse, millega vannitootjad oma tooteid eri tasandeile positsioneerivad. Eelkõige erinevad akrüülid, erinev armeering ning tugijalgade konstruktsioon ja materjal. Need on kõik argumendid omal kohal, siin käsitleks neid detailidesse laskumata ja tarbija seisukohalt.

Akrüülvann jäi viimaseks vaatlusaluseks mitte juhuslikult. Siin on tegu kõige kirevama paketiga. Akrüülvanni suurimaks plussiks on kindlasti see, et vanni serva saab puurida kõiksugu segistiavasid nagu komposiitvannidessegi. Väiksema plussina saab nimetada, et akrüül on lihvitav ja poleeritav. Akrüüli pind on kõigist teistest aga kõige pehmem, seega kriimustub ja muutub ta matiks kõige kiiremini. Samas läike taastamine poleerimisega on jälle võimalik. Odavamate akrüülide puhul on määrdumise ja värvimuutuste oht. Eriti teravaks küsimuseks on akrüülvannide stabiilsusprobleemid. Siin on erinevatel tootjatel paremini või halvemini teostatud lahendusi. Pakkumises on erinevatest metallidest ja muudest materjalidest toetavate elementide ja karkassidega toestatud ja samas ka täiesti toestuseta koorikud. See on tähtis koht, kus järeleandmine kvaliteedis on ohtlik. Samuti on ka mitmete kallimate vannide paigaldusel kindlasti vaja teha seina kinnitused, et vanni stabiliseerida. Väga oluline tehnoloogiline protsess akrüülvannide tootmisel on välispinna katmine armeeriva klaaskiude sisaldava massiga, ka selle töö tasemest sõltub vanni stabiilsus väga suurel määral. Plekkvannidelt tuttava probleemina on ka akrüülvannidel müra vanni täitmisel, mille vähendamiseks erinevad valmistajad on erinevalt panustanud või panustamata jätnud.

Niisiis akrüülvannide puhul leiab turult kõige rohkem seinast seina kvaliteediga tooteid. Erinevalt teistest vanni liikidest, kus kvaliteedist saab paljuski juba harimata silmaga aimu, on akrüülvannide puhul kõige raskem vahet teha kvaliteetse ja odava toote vahel. Ja loomulikult leiab kõik see kajastust ka laias hinnavahemikus, mis esialgsel peale vaatamisel täiesti nõutuks võib võtta. Seega ärge sattuge vaimustusse esimesest valgest, säravast ja läikivast tootest, mida hea hinnaga müügil näete!

Mullivannid

Mullivanne ehitatakse kõigi vannitüüpide edasiarendusena. Miks valida lisavarustusena mullid? Esimese argumendina on alati lapsed. Lapsed tahavad, paneme. Teise argumendina kõlab massaazh, selles teemas on juba ka skeptikute hääli kõlanud, aga kindlasti teatud massaazhi efekt on ja miks siis mitte mõnuleda. Miinuse poolel on kõigile teada olevalt hinna kasv, vähem teadvustatakse pumpade müra häirivat fooni ja elektri- ning energiakulu. Energiakulu toon välja just selle pärast, et kui soojast veest toaõhku suures koguses läbi pumbata, siis vesi jahtub intensiivselt ning seda tuleb pidevalt juurde kütta, et vannisolijal külm ei hakkaks. Üsna suure üllatusena tuleb paljudele aga vajadus torustikke regulaarselt spetsiaalse puhastusainega läbi pesta. Seda ka siis kui mullisüsteemi ei kasuta. Sest nii kui vanni kasutada, kattuvad ka torustike sisepinnad sama mustusega, millega vanni seinadki, torustikke aga harjaga üle ei käi peale vanni kasutust. Edasi juba tekivad bakterid ja kõik muu. Olen oma silmaga näinud kuidas ilus puhas vannivesi pärast mullisüsteemi käivitust selliseks muutub nagu sinna oleks peotäis kohvipaksu visatud. Seega mullisüsteem valige siis kui olete veendunud, et te sellest ei tüdine ka aastate pärast, sest kui rõõmud võivad kaduda, siis kohustused ei kao.