Jõulud on ühed armsamad pühad, mis paljudel seotud helgeimate mälestustega lapsepõlvest.
Küsisime Kalle Seppa käest milline on tema lapsepõlve meenutus jõuludest?
Kalle Sepp: "Mina olen piltide peal kõige väiksem, ühel pildil koos venna Lauri ja onupoja Lembituga. Jõuluvana on muidugi vanaisa Ilmar ja ühel pildil on näha ka mu ema Maie".
Õiged jõulud
"Jõulud on meie majas olnud alati suguvõsa kokkusaamise aeg. Vanaema ja venna sünnipäevad on ka vahetult enne jõule, seega põhjust traditsiooniliseks kogunemiseks on alati olnud küllaga. Vanaisa tegi süüa ja hiljem kehastus ka jõulumeheks. See hetk on ka tabatud pildile.
Pilt on pärit 1983. aasta jõuludest, olen sel natuke üle aasta vana. Kuigi tegu oli sügava nõukogude ajaga, siis ei tule küll meelde, et oleksime millestki puudust tundnud. Aga võib-olla on mulle lihtsalt selline mulje jäänud ja vaevalt lastele kõigest räägiti. Mu lapsepõlve mälestused on võimsad ja alatiseks minuga kaasas".
"Tähtis oli jõulupuu, mida ehtisime väga vanade ehetega, mis olid pärit vanaema sünnitalust. Seega olid need ehted juba minu lapsepõlves väga eakad ja erilised ning need ehted kaunistavad meie kuuske ka nüüd ca 35 aastat hiljem".
Eriliselt on mul meeles juhtum nendest samadest jõuludest, mis pildil. Nimelt, kui jõuluvana saabus ja koti maha pani, olin ma eriliselt vaimustunud ja olin veendunud, et ilmselgelt on kõik need kingid mulle. Ma haarasin koti ja hakkasin seda teisi tuppa viima. Kott oli raske, kuid sain selle vedamisega hakkama. Ema tuli mulle järgi ja selgitas, et ilmselt on mõned asjad ka teistele. Kui nüüd aus olla, siis ma ise seda nii täpselt ei mäleta, kuid sellest on alati räägitud ning siiani valmistab see lugu mulle suurt rõõmu.
Kuigi vanaisa ja vanaema ei ole enam aastaid meie seas, meenuvad jõuluajaga just nemad ja kõik see kodusoojus. Just sellised hetked, mälestused ja soojus on ka kiiresti muutuvas maailmas kõige tähtsamad.
