Lõikamata või valesti hooldatud roosipõõsas kaotab oma elujõu üllatavalt kiiresti, juba viie aasta jooksul. Selle tulemusena väheneb mitte ainult õite hulk, vaid ka põõsa üldine tervislik seisund. Kuid õigesti hooldatud roosipõõsas võib olla pikaealine, pakkudes samal kasvukohal rikkalikku õitsemist vähemalt 8–12 aastat. Mõned jõulisemad ja külmakindlamad sordid suudavad kaunistada aeda isegi kuni 20 aastat. Pikaealisuse ja õitsemise ilu tagab aga teadlik ning järjepidev hooldus, mille aluseks on õigesti ja regulaarselt tehtud lõikused.

Kevadel, kui loodus ärkab talveunest, on roosipõõsa esmane ülesanne vabaneda kõigest, mis võib takistada tema kasvu ja arengut. Selleks tuleb eemaldada kõik taimeosad, mis on talve jooksul kuivanud või kahjustada saanud. Erilist tähelepanu tuleb pöörata juurekaelast väljaulatuvatele tüükastele, mis tuleb hoolikalt lõigata tagasi kuni mullapinnani. Samuti tuleb eemaldada talve jooksul hukkunud või nõrgenenud võrsed ning need oksad, mis muudavad põõsa liiga tihedaks ja piiravad õhu liikumist võra sees. Kui põõsas jääb liiga tihedaks, tekivad soodsad tingimused haiguste ja kahjurite levikuks. Kahjustatud võrsed, mis siiski on veel elujõulised, tuleks lõigata tagasi terveni, jättes terve puidu kohale 0,5–1 cm punga kohal. Elusad ja tugevad võrsed kärbitakse sõltuvalt sordist 1–2 cm kõrguselt alt lugedes kolmandast kuni viiendast pungast, et soodustada uut ja tugevamat kasvu.

Suvehooajal jätkub hooldus, mis tagab roosipõõsa maksimaalse õitsemise. Kõik äraõitsenud õisikud tuleb ära lõigata, arvestades, et lõikuskoht jääb ülevalt lugedes kolmanda lehe kohale. Selline hoolikas lähenemine stimuleerib põõsast moodustama uusi õiepungi, mis tagavad roosipõõsa pideva ilu kogu suve jooksul. Kui äraõitsenud õisikud jäetakse eemaldamata, suunab taim oma energia seemnete moodustamisele, mis vähendab järgnevate õite arvu ning võib halvendada ka põõsa üldist tervist.