Jõulud on ühed armsamad pühad, mis paljudel seotud helgeimate mälestustega lapsepõlvest.
Mind on näiteks kogu elu saatnud ilus mälestus jõuluõhtust, mis toimus maal vanavanaema juures. Olin seal koos oma vanavanaema, ema ja kahe vennaga. Toast ei puudunud loomulikult ka traditsiooniline eesti kuusk koos imearmsate ehetega, mis igaüks eri värvi ja tegumoodi. Lisaks kaunistasid jõulupuud ehtsad küünlad, mis lisasasid südamesse veel omakorda ärevat jõuluootust. Ootasime ja ootasime koos vendadega jõuluvana, kui ühel hetkel oli ema pannud raadio kuulamise asemel kaseti mängima jõulumuusikaga, mida meie arvasime raadiost tulevat ja sealt oli kuulda hobuseid koos saaniga, mille aisakellad ühes rütmis tekitasid põneva tunde, et nüüd kohe, kohe ta saabub.
Seejärel aga ütles ema, et jõuluvana olevat meile kingitused toonud, kuid peame need ise üles otsima. Kibekiirelt hakkas tubades ringi käimine, kus iga kapp ja lauaalune sai läbi otsitud. Kuid lõpuks leidis iga laps oma kingituse hoopis erinevate uste tagant. See oli üks minu armsamaid mälestusi, mis siiani südames ja loodan, et ühel päeval kui minu enda lapsed on täiskasvanud, olen ma suutnud kasvõi ühe jõuluõhtu jätta nende südamesse kõige meeldivama mälestusena, mida saaksid nemad edasi rääkida ka oma laste ja lastelastele.
Soovin kõigile kaunist jõuluaega! - peatoimetaja Sirli Heinmets
" Elasime oma maakodus. Jõulusid oodati nagu issanda õnnistust. Eriti huvitav oli maakodu tingimustes kingituste välja mõtlemine. Poodi me ei jooksnud, selleks ei olnud ju rahagi, vaid tegime käsitöölisi asju. Meie ema kudus sokke ja kindaid, mida meie õega proovisime järele teha nukkudele kudumisega. Ega see välja ei tulnud, kuid see oli tahe emaga võrdselt toime tulla".
Meenutus lapsepõlve jõuludest 1965 aastal
Kuna mänguasjavabrik asus täpselt kõrvalmajas, osteti mänguasjad meile kuuse alla just sealt. All korrusel elas naabritüdruk, kellel oli juba saksa nukk, mis oli pandud akna peale istuma. Küll see tegi kadedaks, tahtsin ju isegi sellist nukku. Sel aastal saime kuuse alt vurri ja kaks nukku- oh seda rõõmu ja õnne."
Minu lapsepõlv algas 60ndate alguses. Elasime Pärnamäe kalmistu vastas. Minul käis Jõulutaat nii, tagurpidi kasuka ja mütsiga. Kasuka peal eesti rahvusvöö ja muidugi väike vitsakimp(halbade laste jaoks!). Jõulutaati ma ikka natuke pelgasin ... ega siis igakord ''Hea laps'' ma ka ei olnud. Toas lõhnasid meil vanaema tehtud jõuluroad. Ma küll mäletan, et jõulusid pidada ei tohtinud, kuid meie külas oli see kuidagi teisiti. Kooliajal käisime me jõulude ajal koolis, kuid ma mäletan siiski veel seda helget jõulutunnet. Õhtul koolist koju jõudes lõhnasid vanaema küpsetatud pirukad, piparkoogid ja teised jõuluroad vaimustavalt.
Oli ka mandariine ja apelsine. Ja ühel korral oli ema kuskilt saanud terve ananassi( sel ajal olid need ikka defka kraam aga ikka saadi kuskilt). Järgmisel päeval kooli minnes oli ikka peaaegu poolel klassil midagi kaasas või uued saapad jalas või uued kindad käes. Jõuludest rääkida ei tohtinud. Kui keegi küsis, kus asjad saadud ..., siis öeldi, et toodi.
Eks ikka õpetajad teadsid ju ka, mis päev eelmine päev oli. Jõulukaunistused olid meil suurelt osalt klaaskuulid ja valged kuuseküünlad. Vanaema toas oli tavaliselt suurem kuusk ja meie toas tillukene, mis asus laua peal või isegi laes, kus konks spetsiaalselt selle jaoks. Kuusele pandi vahest ka paradiisiõunu ja alõtša nimelisi puuvilju, ka need seisid hästi kuusepuul. Siiani on mul alles väga pisikesed jõulukuuse ehted, mis olid mõeldud ühe väga väikese plastikust kuuse jaoks, mida lapsed said ehtida.
Meenutus 2017 a jõuludest
Olen oma pojaga kahekesi. Jõulud on alati pigem kurb püha olnud minu jaoks, sest pole pere ega lähedasi, kellega neid koos veeta. Pojale üritan alati meeldiva kingituse teha, kui vähegi võimalik. Ikka tahaks, et tema mingitki rõõmu tunneks. Aga. Siiski. Üks meenutus 2017 aasta jõuludest mul on!
Üks minu lapsepõlve sõbranna kolis Saksamaale oma perega, kui me väikesed olime. Kuid me ikka suhtlesime ja hoidsime kontakti.
Sõbranna kirjutas mulle 2017 aasta novembris ja pidasin seda naljaks alguses. Nimelt ta pakkus, et teeb mulle ja mu lapsele jõulukingiks lennupiletid tema juurde jõuludeks. Minu asi oli korraldada ja saada meid Riia lennujaama ja hiljem tagasi ning loomulikult, et isikut tõendavad dokumendid oleks meil lendamiseks. Mõeldud-tehtud. Tundus uskumatu seni kuni kohale jõudsime. Detsembris paar päeva enne jõule lendasime Frankfurti, kus lennujaamas ootasid mind ja minu poega minu sõbranna. Taasnägemise rõõm üle mitmete aastate oli nii suur ja uskumatu, et see tõsi on, hakkasin nutma. Veetsime pojaga imelised kaks nädalat minu sõbranna ja tema perega ning tundsin suurt armastust ning hoolivust nende perelt, millest ma nii kaua puudust tundsin. Lapsel oli seal ka nii tore! Ma olin rõõmus tema pärast ja olin rõõmus enda pärast, et sain tunda neid tundeid, mida ühel jõuluajal vaja on. See oli parim sünnipäeva- ja jõulukingitus mulle ja minu sõbrannale, meil mõlemal sünnipäevad ka detsembris. Nemad on justkui minu teine pere, aga kaugel ja nii kahju oli lahkuda. Kuid mälestus ja meenutus nendest jõuludest jäävad saatma mind ja minu poega igavesti! Soovid täituvad mõnikord ootamatult ning imesid võib juhtuda. Mis toob aga selle aasta jõulud? Ei tea, aga annan endast parima, et lapse jõulud oleksid meeleolukad!
Soovin kõigile salasoovide täitumist ning kordaminekuid! - Maris.B