Pähklipureja kuju on jõulude ajal leidnud tee paljude kodude ja pühadekaunistuste hulka tänu oma pika ja värvika ajaloo ning maagiliste seoste tõttu. Algselt sai pähklipureja inspiratsiooni Saksa käsitööliste loomingust, kus teda peeti õnne ja kaitse sümboliks. Sakslased uskusid, et pähklipurejad hoiavad eemal halva ja toovad peredele jõukust ja rõõmu, mistõttu kingiti neid sageli pühadehooajal.

Tõeliseks jõuluikooniks muutus pähklipureja aga alles siis, kui helilooja Pjotr Tšaikovski pani selle kuju särama oma 1892. aastal loodud balletiga „Pähklipureja”. See muinasjutuline lavateos räägib loo pähklipurejast, kes ärkab ellu ja viib peategelase Clarasse imedemaale. Balleti lavastused, mida tänaseni traditsiooniliselt jõulude ajal etendatakse, sidusid pähklipureja tihedalt jõulude atmosfääri ja tekitasid uue laine armastust selle kuju vastu.

20.sajandi keskel hakkasid saksa käsitöölised pähklipurejaid laiemale maailmale eksportima. Pärast teist maailmasõda tõid Ameerika Ühendriikide sõdurid Euroopast kaasa need värvilised puidust kujukesed, ja varsti said neist Ameerika kodudes armastatud jõulukaunistused. Aja jooksul muutus pähklipureja kommertslik ikoon, mida hakati valmistama erinevates suurustes ja stiilides – alates väikestest suveniiridest kuni elusuuruses kujudeni, mida näeb poodide vaateakendel ja jõuluturgudel.

Lisaks on pähklipurejal sügavalt juurdunud nostalgiaväärtus. Tema jõuluaegne kohalolek tuletab paljudele meelde lapsepõlve mälestusi, kunagi loetud jõulujutte ja peretraditsioone, mis on edasi kantud põlvkondade jooksul. Seega ei ole pähklipureja pelgalt kaunistus või mänguasi, vaid ta sümboliseerib jõuluaja võlu ja ootust, täites kodud erilise sooja tundega, mis saadab pühadeaja maagilisust.