Kiviktaimla lihtne võlu

Kiviktaimla kauge maa omapära koduõuele

Ammutades inspiratsiooni Euroopa ja Aasia mäestike piirkondadest või Põhja-Ameerika, Lõuna-Aafrika ja Austraalia kuivadelt aladelt, on kiviktaimlahuvilistel hulganisti võimalusi, kuidas tuua need kauged maad kasvõi oma koduukse ette. Lisaks taimedele mängivad kiviktaimlas muidugi suurt rolli oskuslikult paigutatud suuremad ja väiksemad kivid. Kivide paigutamislahendused varieeruvad üksikutest rahnudest kuni lausa kaljuaedadeni.

Mitmed taimed eelistavad just kivide vahel kasvada (Liivatee, seebilill, aubrieeta). Koos kividega pääsevad hästi mõjule ka puud. Kividel ei ole siiski ainult dekoratiivne kasutusfunktsioon – suurte kiviplokkidega saab kindlustada nõlvu, eraldada üksteisest aiaosi, ääristada istutusalade servasid ning suunata liikumist asteplaatidega. Pilkupüüdev alpiaed pole vaid paar juhuslikku kivi lillepeenras – oluline on kivide üldine paigutus ja arv ning taimede kooslustes tekkivad värvikombinatsioonid.

Loodusliku muljega mägitaimla on sisuliselt kiviküngas. Selleks, et taimedele oleks piisavalt kasvupinnast, täidetakse kivide vahed ja praod mullaga. Mulda lisatakse järkjärgult.
Vastukaaluks looduse imiteerimisele võib sama efektse tulemuse anda ka korrapärane kivide paigutus. Jaapani aedades sageli kasutatav element on rehitsetud liivapind, üksik puu ja heledatooniline klibukate, mis sobib hästi modernse arhitektuurikeelega.

Sagedaseim kiviktaimla tüüp on kuivmüür. Ilma sidusaineta müüris saab kividevahelised praod täita kasvumullaga, kuhu saab istutada taimi. Üle müüri rippuvad taimevaibad muudavad vaate romantiliseks. Väiksemad kuivmüürid rajatakse lihtsalt tihendatud pinnasele, kõrgematele müüridele on vaja aga kindlam killustikalus rajada.

Püsikud, mis sobivad alpiaeda, kaljuaeda, kuivmüürile
epimeedium (Epimedium), helmikpööris (Heuchera), ibeeris (Iberis), kadakkaer (Cerastium), kannike (Viola), karukell (Pulsatilla), kellukas (Campanula), kipslill (Gypsophila), kitseenelas (Aruncus), kivirik (Saxifraga), kortsleht (Alchemilla), kukehari (Sedum), kukekannus (Delphinium), kuldkann (Helianthemum), kullerkupp (Trollius), kuningakepp (Oenothera), kurekell (Aquilegia), kurereha (Geranium), kuutõverohi (Polygonatum), leeklill (Phlox), liivatee (Thymus), lina (Linum), madar (Galium), magun (Papaver), mailane (Veronica), metsvits (Lysimachia), murtudsüda (Dicentra), mõõl (Geum), mägisibul (Sempervivum) nabaseemnik (Omphalodes), naistenõges (Nepeta), nelk (Dianthus), nõianõges (Stachys), piimalill (Euphorbia), priimula (Primula), raudrohi (Achillea), seebilill (Saponaria), tiarell (Tiarella), tondipea (Dracocephalum), tähtpea (Scabiosa), tähtputk (Astrantia), ussitatar (Bistorta), vaak (Inula), valdsteinia (Waldsteinia), võhumõõk (Iris), vägihein (Verbascum), õnnehein (Erigeron).